Nõelviltimise õpetus

Nõelviltimist on ülimalt lihtne õppida. Minule õpetas seda minu tollal 7-aastane poeg. Tuleb lihtsalt torkida spetsiaalse viltimisnõelaga üles-alla nagu õmblusmasin ja vaadata sealjuures ette, et näpust üleliia sageli vereproovi ei võtaks. Viltimisnõel on väga terav ja väga õrn, murdub kergesti. Ta ei kannata külgsuunalist painutamist ja vastu takistusi põrkamist, seega tuleb traatkarkassiga asju viltides olla äärmiselt ettevaatlik.

Sul on vaja:

• viltimisheiet ja/või viltimislõnga
• viltimisnõela; aega aitab säästa käepide, kuhu viis nõela korraga sisse käivad
• poroloonist viltimisalust või harjastega alusmatti
• peenemat traati, mis aitab mahulistel töödel vormi hoida
• fileerimiskääre. Harilike kääridega jääb lõikepind liiga järsk ja seda pole võimalik hästi aluspinnaga kokku viltida; käsitsi tõmmates jääb karv liiga pikalt venima ja tirimiseks kulub mõttetult palju jõudu.

Kogu seda kraami saab osta käsitööpoest või tellida näiteks https://shop.kl24.ee/viltimine-felting-huovutus/&lng=11/#s2928

Karkass

Kui kavatsed viltida tasapinnalist asja, mis ei pea väga kindlat vormi hoidma, siis pole eraldi karkassi vaja. Samuti saad tasapinnaliste tööde puhul appi võtta viltimismasina, kui plaanid teha hulgem või suuremaid töid ja raatsid masina peale raha kulutada. 😉 Loomade, nukkude või muude olevuste viltimisel on suureks abiks traatraam. See annab kohe alguses sinu taiesele niisugused proportsioonid, nagu sa soovid, ning lõpetatud tööd on võimalik igapidi käänata-väänata-painutada, ilma et see laguneks. Teravad traadiotsad peida kõige paksema/tihkema ja kõige vähem liikuva koha sisse, näiteks pähe. Kui kuju peab tulema jäik, siis võid viltida penoplasti peale, aga see on võrdlemisi õrn, peenemad kohad kipuvad murduma. Pehme pallikese täitematerjaliks saab kasutada porolooni.

Järgmise sammuna võiks traatraami ümber kerida tiheda kihi viltimislõnga. Nii väldid hiljem heide libisemist traadil ning lõng aitab katta kõikvõimalikke väljaulatuvaid kohti, nagu ninad, käpa- ja sabaotsad jms. Muidu hakkab traat sealt hiljem läbi paistma. Samuti on lõnga külge hea heiet kinnitada, kui sa järgmise tööetapini jõuad.

Täidis

Porolooni sai täidisena juba mainitud, aga mina eelistan keha ja pead teha sellestsamast heidest, millest tulevad hiljem nahk või karv. Seda saab kõige hõlpsamini modelleerida, vähemaks võtta või juurde panna, nii kuidas vaja on. Kerin heide rulli, keerutan käte vahel pikaks koonlaks või palliks, vildin tihedalt kokku ja kinnitan nõelaga skeleti külge. Seisab täitsa hästi paigal, kuni ülejäänud asju teen.

Lihased

Heie tuleb lihtsalt ümber keha ja jäsemete kerida ning kinni viltida. Kui tahad teha enam-vähem tõetruud looma, siis ei teeks paha järele vaadata, kuidas sinu loomakese lihaskond päris elus välja näeb, ja heiet selle järgi vedada. Mängumõmmi jaoks piisab ka lihtsalt käppade pontsuks kerimisest. Fantaasia on siin piiritu, sa võid panna oma töö välja nägema täpselt nii, nagu ise tahad.

Nahk ja karv

Siledakarvalise looma katmiseks laota heie karvajooksu suunas kehale ja vildi tihedalt kinni. Pikakarvalise looma katmiseks tuleb iga karvatutike eraldi lõigata ja üht otsa pidi kinni viltida, alustades sabast ja käppadest ja lõpetades peaga, nii et heidekihid üksteist katma jäävad. Erinevat värvi tutsudest saab hõlpsasti tekitada täppe-triipe-laike. Lokkis karvaga looma on hea teha viltimislõngast. Lõng tuleb punuda pikka patsi, pats teha märjaks ja lasta ära kuivada. Kui patsi lahti harutad, ongi juuksed lokkis. 🙂

Kõrvad ja nägu

Kõrvu saab kõige paremini teha eraldi viltimismati peal. Varu kõrvadeks natuke rohkem heiet kui plaanitud kõrvalesta jaoks vaja, alumine sentimeeter-kaks jäta viltimata – selle abil kinnitad kõrva hiljem pea külge. Servad keera natukene sisse, siis nad jäävad toekamad ja soovitud kujuga. Kõrva sisse võid panna pisut heledamat või roosakamat tooni. Pane tähele, et erinevaid toone üksteise peale viltides lähevad need üksteisest läbi, nii et musta kõrva tagumisele poolele liigub ka veidi roosat ja vastupidi. Samas jätab see päris loomuliku mulje, kui sa lõpetad kõrva viltimise kuklapoolel ja jätad kõrva sisemuse karvaseks – sellised nad ju enamasti ongi.

Koonu on hõlpsam modelleerida, kui sa oled sellele varakult traadist aluse teinud. Lameda näo peale heidest pika koonu kasvatamine on kaunis tüütu töö ja ei kuku võib-olla kuigi hästi välja. Näo tegemine on üldse peenike kunst ja võtab päris palju aega, enne kui ta jääb lõpuks selline, nagu sina mõtlesid. Õnn on see, et sa saad heidetutsu alati lahti võtta ja uuesti paika panna või millegi muuga asendada, kui sa soovitud tulemust ei saavutanud.

Ja ongi loomake valmis. Tulemus peaks jääma võrdlemisi lastekindel – minu esimest vilditud kassi pole kahel poisil õnnestunud veel siiamaani ära lammutada. Pikakarvaliste loomadega on küll see lugu, et nad ei kannata agressiivset kammimist, karv tuleb seljast ära. Samas võib selle alati ise tagasi viltida. Loomadele või närijatele titadele nad kindlasti mänguasjaks ei sobi, villa allaneelamine ei ole tervisele kasulik. Riiulile iluasjaks, kingituseks või lemmiku portreeks sobivad aga suurepäraselt. 🙂

Jõudu tööle!

Eve